Poola katoliiklased nimetavad sinodi lõppdokumenti „katoliiklusevastaseks“ – sarnaneb Saksa sinodiga
Kirjas väljendatakse muret nii uurimisrühma nr 9 raporti (2026) kui ka sünodaalsuse sünodi lõppdokumendi (2024) üle.
Autorid kirjeldavad sünodi lõppdokumenti kui „sügavalt antikatoliku” ning väidavad, et see võib asendada kiriku muutumatu usutunnistuse ideoloogiaga, mille keskmes on kaasatus, konsensus ja protsess.
Sinod võtab kasutusele Saksamaa sinodaalse tee sarnaseid elemente, eelkõige doktriini relativiseerimise ja võimu detsentraliseerimise kaudu.
Eriti kriitikat pälvib sünodaalsuse kirjeldamine kiriku „konstitutiivse dimensioonina”. Autorid väidavad, et see õõnestab traditsioonilist arusaama kirikust, mida iseloomustavad ühtsus, pühadus, katoliiklus ja apostolisus.
Kiri seab kahtluse alla ka sünodaalse metoodika, mida tuntakse nimetusega „Vaimus vestlus”, väites, et see piirab teoloogilist arutelu ja annab vastandlikele doktriinilistele seisukohtadele võrdse kaalu.
Lisaks hoiatab kiri, et teatud lähenemisviisid oikumeeniale ja religioonidevahelisele dialoogile võivad nõrgendada kiriku misjonimandaati ja varjutada Kristuse rolli päästmises.
Kiri lõpeb üleskutsega sünodaalsetele piiskoppidele anda selgeid ja ühemõttelisi suuniseid sünodi „tõlgendamise” kohta.
AI tõlge